Tagasihoidlik 7 kuud sai täis

Käisime pilti plõksutamas ja meisterdasin pisikese tordipoisi. (:

Võimas päev

Hommiku olin ma täiesti nõrk ja tudisesin. Unustasin õhtul peale tööd süüa ning Possul oli muidugi korduvalt öö jooksul nälg. Nii ma siis komberdasin ringi pea uimane, sõin ja läksin keset päeva voodisse tagasi.
Ühtul pidime pildistama minema aga.. A avastas alles viimasel hetkel, et vaja pesta ja riideid vahetada ja... aah! Paugutasin natuke uksi, torisesin ja mis selgus. Fotograaf oli topelt pannud ja teine seltskond jõudis just enne meid ?! Saime siis homseks uue aja. Soov ja tahe on ikka võimas värk. Kuigi mu päev oli paras feil, olin ma juba ammu tahtnud 22. pildistama minna ja näed.

Kodus võtsin end kokku ja tegin taldrikule miskit värvilist õhtuks.

Üht-teist

Mis siis vahepeal. 8'ndal oli Jõulupidu klubis. Mul oli seal sigakülm, jook ei hakanud pähe, Musit nägin vaid vilksamisi tänu sellele, et ta oli korraldajate seas ja üldse sakkis see värk.
Ainus meeldejääv asi.. Jõuluvanast strippar.
Päeval helistati Rahulast ka.
9'ndal käisin Rahulas asja uurimas.. asi edeneb !
10'ndal käisime Martini sünnal mis kujunes hommikuni kestvaks istumiseks psühhost koera ja kahe viinase noormehe seltsis.. teisi oli veel muidugi.

Miks need telefonimüügimehed ükskord alla ei anna?!?!

Mõte-tu

Pea on täis kõike ja mittemidagi. Nii häiriv. Kõik on kinni kellegi teise taga. Alati on teisejärguline tunne. Tahaks ise. Ise teha, ise käia..Ise. Vahepeal tahaks niipalju ütelda aga pole kellele ütelda, sest kellelgi ei ole aega. Ja siis kui see aeg tuleb.. pole enam midagi ütelda sest mõtted on kaugel eemal. Tahaks naerda aga ei ole sobivat hetke..? Imelik. Selleks ju ei pea olema sobiv hetk.
Tunne on nagu kodustatud loomal kes ei saa olla tema ise vaid peab olema see kes inimesed tahaks, et ta oleks.
Aga kõik on möödauv.. Eksole?

Aga mis peamine.. põrandal on üks roomav ussike kes teeb "ba ba ba ba ba" ^^

3. Detsember

Sai siis tagantjärgi kingitus tehtud A'le.
Kohvide degusteerimine oli päris huvitav.. kõik olid jamad. Mitte, et ma midagi halvasti mõtlen aga tegu oli puhta sordi kohviga ja see tassitäis oli väga lahja, osadele lisandus hunnik haput või mõru mekki vaid. Aga au neile, üle terve maailma rohelist kohviuba otsida ja kokku osta pole vast lihtne töö.
Peale kohvitamist saime kumbki kommikesi kaasa.
Edasi jätkus meie lõunane õhtusöök kahele hubases kohvikus. Lauale saime kumbki tüki kooki, kohvi ja klaasi veini. Ei no hinnad olid ikka reaalsed, cappuccino 55 EEki ?!?
Aga mulle see meeldis ja loodan, et ka erikülalisele meeldis :)

My B-day

Ülimalt tuhm ja sompus päev.
Õhtupoole hakkasin asjalikumaks, tegin natuke näksimismaterjali.
Tulid külalised... Kaire & onu Anti.
Vein...
uus Klubi.
Ütleks, et päris põnev oli. Meie külge üritasid mitmed noormehed kleepuda kuid üks seltskond oli isegi normaalne. Siiski see kes julge oli ja ligi astus lahkus üsna pea peale seda kui kuulis, et me ei ole vallalised...
Ja see julge kes terve õhtu meid välja kannatas lubas hobuse selga tulla... saame näha!

Kodu nägin 5 paiku hommikul.
Hommik oli kell kaks (päeval).

22.11.2011

Nii armas päev.
Piske roheline kleidike.
Oleks võinud paremad pildid olla.

Aitähh kõigile kes tulla said :)

Ta tuli ju 6 kuud tagasi juba !

Juba homme saab meie pere pisike Ime siin oldud pool aastat täis. Ja leidub inimesi.. sõpru kes ei tea isegi mis soost ta on.. rääkimata siis nimest?!
Kas siis tõesti niipaljudel sõpradel sündis samal ajal laps, et see tekitab siiani raskusi?
Ilmselgelt ei väärtusta sa seda pisikest inimest samamoodi kui oled noor ja vallaline aga...ta on ju su sõbra laps mitte mõni suvaline tänavalt.
Igatahes käib selline asi minu au pihta ja mina seda niisama ei jäta. . .
Ütlen sellistele inimestele...sõpradele, et
N õ m e oled.

Kodust välja!

Eile hommikul oli mul niiiii shitt olla, see on alati nii kui on tulemas mõni üritus või väljasõit. Venitasin end siiski välja majast. Kaire tuli väravasse vastu, viskasin Adele ja muud kodinad autole ja põrutasime Ülemistele kust juba edasi Laura uue ägeda autoga (mis ei hoia püsikat peal ehk turbo on tahmunud....ühesõnaga eelmine omanik ei julgenud vajutada). Mida kõike ma ka ei õpi elades koos autogurmaaniga.

Igatahes saimenostalgiliselt kokku meie kalli roosa kooli ees. Edasi Vessu juurde, küll kerge hilinemisega kuna meil oli kakakontroll ja siis kakaavarii. Üsnagi normaalne, eriti kui tubli emme ei võta varuriidedid kaasa. Aga kakaplekk on ju ilus plekk eriti kui on tita riietel XD

Tore oli tüdrukutega vaterdada. Meie esimese kursuse õudusunenäost on saanud meie hea kolleg ja kaaslane kellle ikka saab külas käidud. Adele ajas ühe vaiba lillkapsast täis ja Raili "viskas" tüki kooki teiselegi vaibale, et oleks ikka ühtlaselt. Tegime ka ühtlasi uue ennustuse tulevaste emade suhtes. Üks kandidaat on Mari (!!??!?) ja siis...nagu ei olegi rohkem.

Kohale tuli enamus va Jänku, Lambake, Nancy ning Mona.

Edasi vaatasime Kirnas Kuke Maie nunnudused üle ja uurisime kuidas seal eluke on.

Linna saime õhtu kuuepaiku. Suundusime Kairega haigla 5 korrusele palatisse 13 kus oli Sirts ja tema pisike punane päkapiku näoga poiss. No niii väike ja nii kägaras ja.. kas meil oli ka selline laps kunagi?

Aeg ikka lendab....

Kuna Andres tegeles järgmise päevani ühe autoga mis lõpuks sai templi "varuosad", siis mina jäin Kairele seltsi ja rääkisime oma kallitest meestest taga ja ka muidu ilma asjadest.

Tore on.
Adele tegi esimesed roomamislaadsed harjutused Vessarti juures :)

Lõpp hea, kõik hea :)

23:35 Sain siis kohe selle väikese verise ja limase vääksu endale kõhupeale. Natuke oli valus ja endiselt ebameeldiv olla aga mul sõitis katus küll ära kui ma last nägin. Ta tegi kohe silmad lahti ja vaatas ringi.

Andres sai uurida ja puurida mis kõik toimub. Nüsis nabanööri läbi „nüride“ kääridega.

Laps läks puhastusse ja nabaklambrit saama ja mina sain pikali visata. Pisike anti mulle kõhule ja arst hakkas kahjustusi üle vaatama ja tikkima. Nüüd käin nagu väike pardike ja kannan mähkmeid. Tase !

Usun, et meestel on ilma selle Prostomolita ka lihtsam vetsus käia kui meil peale sünnitamist -.-

Andres käis vahepeal poes ja tõi jäätist. Siis saime kolida oma tuppa, esialgu küll kahjuks ühispalat ja muska pidi koju sõitma. Mina siis püüdsin magada vahelduva eduga. Pisike ei maganud üldse. 23.Mai Lõunast saime kolida perepalatisse. Õhtul tuli muska meile seltsi. Ühe paiku saime magama jääda ja öö möödus kõigil magusa unega.. Lõpuks !

Minu 24. Mai hommik algas viie paiku kohustusliku vetsus käiguga. Kohustusliku kuna muidu ei saa väga aru kas põis on täis või mitte ja 3-4 tunni tagant tuli käia tühjendamas. Seitsmeni sain veel põõnata ja siis tuli meil väikseke ära kaaluda.

Sünnikaalust oli järgi 3270.

Ja minul jäi haiglasse rasedusega tulnud 12 lisakilost 10 kg.

Kui ei kannata ole mees ja ära loe!

Andres jõudis üheksa paiku. Poole kümnest avati veed. Ma teadsin, et vett tuleb paar klaasi ehk aga no kui arst koti katki lõikas tuli selline lahmakas, et terve voodi ja arst ise ja põrand ujus.Ma olin päris ehmunud.. kas kõht läks siis tühjaks? Igatahes arstitädi ütles, et tema juba tunneb last.. ahaa. Megaruttu läks valusamaks ja valusamaks.

Kuna KTG masin oli küljes, siis olin üsnagi piiratud aga mind see masin enam üldse ei huvitanud. Sahmisin niipalju, et see ainult piiksus, et ei leia lapse südametööd ja Andres muudkui üritas seda tagasi panna.Olin ühte ja teisi pidi, üldse sobinud. Lõpuks sain kõige sobivama asendi nendest ebamugavatest valikutest ja lasin ürgsed hääled valla.

Sedasi voodil kõikudes ja möirates ja Andrese kätt pigistades liikus aeg päris ruttu. Minujaoks vähemalt. Kell mind enam ei huvitanud kuigi vahepeal sai räägitud, et tahaks 22:22 last ja keegi ütles, et kell läks üle ja Andres soovitas, et proovime homme siis 23. Mai ja 23:23 näiteks... "Jaaa muidugi !!!"

Mingiaeg kolisin toolile ümber kus oli algul ääretult ebameeldiv olla. Kõik surus ja ma püüdsin kõva hääle asemel niipalju kui võimalik punnitada, nagu ämmakas õpetas.

Lõpus ma mäletan, et ämmakas näitas Andresele, et näed pea paistab.. mina ei tundnud muud kui kõrvetavat tunnet ja jubedat survet. Lõpuks viimaste kahe tapva punnitamisega tuli laps ludinal välja. Ei ütleks, et midagi valusat oli. Üli ebamugav, rõhuv ja lõpp oli kõrvetav kuna pisike suutis ikka katki ka mind tirida.

Edasi

Andresel oli endiselt aega küll, pesi nõusid, tegi süüa, sõi. Ehk siis oli ette teada, et rahulikult me haiglasse ju ei sõida?! Ja nii oligi, mitte, et mul selle vastu midagi oleks. Minul kadus närv seest autosõidul igatahes. Suutsin ka lugeda toonuste vahesid mis jäid alla 5 minuti.

Haiglas kuulati mind uuesti üle aga mis välja tuli oli see, et ma unustasin ju mainida telefonis, et mul toonused ka ?!?! Eriti tohlakas.

Igatahes tegi õde väikese ülevaate asjast ja ohsajutt avatust 3,5 cm, kell oli vist kahe ligidal. Kirjutati meid siis rõõmsalt sisse ja läksin "oma tuppa" esimesel korrusel. Seal tutvustas end meile meie „õhtujuht“ ehk meie ämmaemand. Vaatas samuti asjad üle ja ütles, et siin veel läheb aega.

Lasin Andresel koju minna ja õppida, mis ta ikka tühja passib. Aeg läks ruttu,alates poole neljast kirjutasin muudkui aga toonuseid üles iga 2 minuti tagant. 17:50 tehti KTG mis oli küllaltki ebamugav kuna ma enamus ajast tammusin ringi ja lamasin koti otsas.

19:00 oli avatust juba 7 cm. Helistasin Andresele ja ütlesin, et võib varsti siiapoole liikuda, et lõpp on ligidal. 19:14 hakkas juba vähe ebameeldivam. Toonused sain ilusti hingamisega üle aga tõmbas juba kummardama ja paremat kohta otsima. Istusin ebamugavalt kõval pingil akna all, pea aknast väljas õhku ahmimas.

Viimase toonuse märkisin 20:07. Ei jaksanud enam kella vaadata vaid nautisin vahepealset aega ja otsisin kohta kus parem olla. Ämmakas käis kontrollimas poole üheksa aeg ja küsis luba veed avada, lasin veel oodata.

Jätkub...

Kriste on hooletusse jätnud selle püha koha

Kuna nii tohutult palju on jäänud vahele kõik need raskused ja rõõmud, siis teen esialgu lühidalt.. või noh.. võimalikult viisakalt aga siiski reaalselt ma seda kirjutan.
Kuidas ta siis tuli eksole ?

Alustan sellest, et määratud oli meile 11. Mai. Selle kuupäeva paiku aga ei olnud mitte kui mingit tunnet sünnitama minekuks. Kõiksugu soovitatavad vahendid olid juba kasutusele võetud kuidas pisikest välja meelitada, ikka ei miskit. 18. Mai nägin uuesti oma ämmaemandat kes kirjutas saatekirja 23. Maiks esilekutsumisele.

Alles 19. Mai tundisn ma õhtul esimesi toonuseid. Mõtlesin, et niikuinii ühe päeva asi kuna tegin tempoka jalutuse väikese ponipoisi Leopoldiga. Toonused olid ka reedel ja veidi häirivamad aga ei midagi erilist. Eitea kas siis oli ingveri ja nõmmliiva teest kasu. Igatahes pealelõunat toonused kadusid ja mingit tunnet polnud. Tänu sellele sain lõdvaks lasta ja Annaka 18 sünnat tähistama minna. Natuke shampust ja palju sööki. Koju saime vast kolme aeg öösel. Laupäev möödus vaikselt tuikavate korrapäratute toonustega.

Pühapäeva hommik algas minul suure põiega 12 paiku. Selline tunne oli nagu oleks hullult joonud. Ja ohpaanikat kui Andres ütles, et ma verine olen. Mõtlesin, et ei midagi hullu aga kui nägin, siis ikka ehmatas ära ! Toonused olid ööläbi ja ka nüüd aga täitsa ebaühtlaselt ja ei midagi valusat aga mis toimub ?

Kuna mind see nii ära ehmatas, siis käskisin kohe asjad kokku korjata ja haiglasse minna. Andresel oli aega küll. Ta ütles, et „hakkad õhtu ehk sünnitama“.

Ei no terehommikust väga lohutav.. aga kuskohast see veri tuli, minule jäi nagu meelde, et looteveega algab asi. Helistasin siis haigla vastuvõttu ja rääkisin mis seis on. Meid taheti kohe sinna ülevaatamisele.

Mina pisarad silmas ja tuhat mõtet peas tammusin toas ringi kuni Andres rahulikult nõusid pesi.

järgneb