Andresel oli endiselt aega küll, pesi nõusid, tegi süüa, sõi. Ehk siis oli ette teada, et rahulikult me haiglasse ju ei sõida?! Ja nii oligi, mitte, et mul selle vastu midagi oleks. Minul kadus närv seest autosõidul igatahes. Suutsin ka lugeda toonuste vahesid mis jäid alla 5 minuti.
Haiglas kuulati mind uuesti üle aga mis välja tuli oli see, et ma unustasin ju mainida telefonis, et mul toonused ka ?!?! Eriti tohlakas.
Igatahes tegi õde väikese ülevaate asjast ja ohsajutt avatust 3,5 cm, kell oli vist kahe ligidal. Kirjutati meid siis rõõmsalt sisse ja läksin "oma tuppa" esimesel korrusel. Seal tutvustas end meile meie „õhtujuht“ ehk meie ämmaemand. Vaatas samuti asjad üle ja ütles, et siin veel läheb aega.
Lasin Andresel koju minna ja õppida, mis ta ikka tühja passib. Aeg läks ruttu,alates poole neljast kirjutasin muudkui aga toonuseid üles iga 2 minuti tagant. 17:50 tehti KTG mis oli küllaltki ebamugav kuna ma enamus ajast tammusin ringi ja lamasin koti otsas.
19:00 oli avatust juba 7 cm. Helistasin Andresele ja ütlesin, et võib varsti siiapoole liikuda, et lõpp on ligidal. 19:14 hakkas juba vähe ebameeldivam. Toonused sain ilusti hingamisega üle aga tõmbas juba kummardama ja paremat kohta otsima. Istusin ebamugavalt kõval pingil akna all, pea aknast väljas õhku ahmimas.
Viimase toonuse märkisin 20:07. Ei jaksanud enam kella vaadata vaid nautisin vahepealset aega ja otsisin kohta kus parem olla. Ämmakas käis kontrollimas poole üheksa aeg ja küsis luba veed avada, lasin veel oodata.
Jätkub...
No comments:
Post a Comment