Pea on täis kõike ja mittemidagi. Nii häiriv. Kõik on kinni kellegi teise taga. Alati on teisejärguline tunne. Tahaks ise. Ise teha, ise käia..Ise. Vahepeal tahaks niipalju ütelda aga pole kellele ütelda, sest kellelgi ei ole aega. Ja siis kui see aeg tuleb.. pole enam midagi ütelda sest mõtted on kaugel eemal. Tahaks naerda aga ei ole sobivat hetke..? Imelik. Selleks ju ei pea olema sobiv hetk.
Tunne on nagu kodustatud loomal kes ei saa olla tema ise vaid peab olema see kes inimesed tahaks, et ta oleks.
Aga kõik on möödauv.. Eksole?
Aga mis peamine.. põrandal on üks roomav ussike kes teeb "ba ba ba ba ba" ^^
No comments:
Post a Comment