Lähen ja tulen.

Vahel võiks kõik olla nii nagu oli siis. Nii tihti avastan ennast sealses ajas tuulamas. See oli nii hea, nii vaba ja kerge.
Kui tundus, et ei sobi- edasi. Ja mis siis? Ei kaota midagi.
Praegu aga olen jäänud tupikusse. Täielikult. Ei ühtki selget vihjet kas olen õigel teel või mitte. Kas pean veel jätkama seda lõputut ootamist ja kannatuse treenimist. Milleni see ootamine siis lõpuks viib?
Tunnen, et minu õnn jääb minust aina kaugemale, olenemata sellest suurest killust Õnnest mis on minuga on ka suur osa puudu.  Kus see on ja kas ma saaks selle endale ligemale enda keerulise mõttekäigu teostamisel?


Oleks sellel garantii.

Muidugi pean ma pingutama, ei ole mõtet alla anda. Aga ma ei tea kus suunas pingutada. Ma tahan pingutada Enda suunas, oma huvi ja eriala suunas aga see tundub nii vale või segav? Mitte mulle, teistele.  Justkui peaks võtma esimese ettejuhtuva teenistuse.
Või tegema seda mida Teinegi teeb ja täiel rinnal. Aga mis siis kui minus ei ole Seda?
Ärihaid.. kõik ei ole selleks valmis. Minul ei ole selleks tahtmist. Jah ma tahan hästi elada aga ei leia, et pean ajama seepärast Maailmaraha taga. Ma olen õnnelik kui ma saan käia väljas, sõpradega, oma kallimaga. Veeta aega restoraanis, linnapeal, peol, kus iganes. Olla koos nautida aega.
Hetkel on sellel kohal aga tühjus, must auk.
On vaid mingi võbelev eksisteerimine kõige ja ei millegi vahel .
Mõtlesin, et ehk raputaks see kahte amburit maapeale kui ...
Kui olla mõnda aega eraldi. Samas ma ei oska seda kuidagi alustada, pole võimalusi, otsest ettekäänet. Asjad ju on enam-vähem korras. Jah enam-vähem.

Tunne on,et tahaks lennata mõnda aega, nagu siis. Kõik oleks vaba ja muretu, piirideta. Sukelduks kuskile muretsemata kus ma välja tulen. Ei taha küll ennasthävitavalt ja hullult kuskile rännata. Sõpradega. Ma nii igatsen neid.   Ja ma olen selle kodumängimise ülepea ajanud, ei oska ohjata pere ja sõprade aega. On jäänud vaid pere ja kõigi teiste aeg. Ei ole Minu aega ei ole Sõprade aega.

Igatsen Oma Elu !!!

haige värk.