Long, long time ago.

Juhtunud on nii paljugi.

Kadunud on inimesi elust aga nagu on ütlus: Lase ühel minna, et saaks tulla teine asemele, ehk paremgi. Hetkel olen ma vahetusega rahul. Positiivsus ennekõike.
Seebidraamadel ei ole minu elus kohta. Minu ellu mahub kõik mis õitseb ja särab ja on hea.

Peetud on üks pisipreili teine sünnipäev. Nii armas annab olla.

Üle pika aja on tulnud tagasi võimalused minna taeva ja hobuse vahele. Tunne on mõnus aga see samm sadulasse on veel kõheda võitu.
Täna tahtis üks tegelane mind metsa jätta, natuke raske on kindlust juurde saada aga eks see võtab aega.

Mõni aeg on jälle möödas.
Nii palju on juhtunud, toimunud.
Uus pesa Rahulas, hobuste viiruselaine, roheline läks müüki ja Punane putukas tuli asemele. Ja seekord ei olegi tegu BMWga.
Jah, kodune tunne on siin küll. Mõnus ja hubane.
Töö on mõnus. Garantiini ja haigusepuhangu algul oli siin muidugi kohutav. Terve tall oli rahvast ja rasket mureõhku täis. See oli tohutult väsitav perjood. Praegu pole küll veel kõik taastunud aga hullem on, loodetavasti, läbi. Kaotasime selle ajaga 2 hobust, mõlemad parimas vanuses ja vormis.

Üle pika aja on tulnud Laura meie ellu tagasi. Positiivne :)

Mõtted on tihti nii sassis, et ei leiagi aega neid korrigeerida sest ei tea kuspoolt peaks alustama. Aga kevad tuleb ja loodetavasti sulavad koos lumega ka minu segased mõtted.

Punkt.

 Kui on aeg mil midagi ei klapi ja kõik näevad vaid sinu vigu, siis on see päras hea lugemine iseendale.

Näen Sind. Näein Sind tõeliselt. Tean Sind. Tean Sind tõeliselt. Armastan Sind. Armastan Sind tõeliselt. Sa ei saa mind lollitada. Tean Sind ja seda, kes Sa oled.Võid teha, mida tahad, kuid oma teadmist Sinu kohta ma ei muuda.
Tean, kes Sa tegelikult oled. Näen Sind ja näen Sind alati. Sa ei saa kaduda, ei saa peitu pugeda, ei saa kaotada või muuta oma individuaalsust. Sa ei saa olla see kes Sa ei ole. Sa võid käituda nagu keegi teine, kuid Sa ei saa olla see, kes Sa ei ole.
Ma näen alati, kes Sa oled.Mind ei häiri, kui see, mida sa teed, ja see, mis Sa oled, ei kattu.
Näen Sind. Näen, kes Sa oled. Mingid teod ei varja minu eest Sinu tegelikku olemust.

Kes Sa siis oled?
Oled Armastus.
Oled Vabadus.
Oled Rõõm.
Oled Maailm.
Oled Ühtsus.
Sa oled Jumal (Loe:Sina ise)

Õhus on.. lund

 Eile õhtu oli h.e.a. Millal me viimati koos istusime ? umm.. üsna ammu. Jutt siis Kalmaarist ja Päffist eksole.


Ning täna. Värkimine on üks paras jõujunni töö. Lissu sai minupoolse esimese maniküüri ringi. Algus küll konarlik aga viimane oli juba asjalik. Teinekordki.

Lähen ja tulen.

Vahel võiks kõik olla nii nagu oli siis. Nii tihti avastan ennast sealses ajas tuulamas. See oli nii hea, nii vaba ja kerge.
Kui tundus, et ei sobi- edasi. Ja mis siis? Ei kaota midagi.
Praegu aga olen jäänud tupikusse. Täielikult. Ei ühtki selget vihjet kas olen õigel teel või mitte. Kas pean veel jätkama seda lõputut ootamist ja kannatuse treenimist. Milleni see ootamine siis lõpuks viib?
Tunnen, et minu õnn jääb minust aina kaugemale, olenemata sellest suurest killust Õnnest mis on minuga on ka suur osa puudu.  Kus see on ja kas ma saaks selle endale ligemale enda keerulise mõttekäigu teostamisel?


Oleks sellel garantii.

Muidugi pean ma pingutama, ei ole mõtet alla anda. Aga ma ei tea kus suunas pingutada. Ma tahan pingutada Enda suunas, oma huvi ja eriala suunas aga see tundub nii vale või segav? Mitte mulle, teistele.  Justkui peaks võtma esimese ettejuhtuva teenistuse.
Või tegema seda mida Teinegi teeb ja täiel rinnal. Aga mis siis kui minus ei ole Seda?
Ärihaid.. kõik ei ole selleks valmis. Minul ei ole selleks tahtmist. Jah ma tahan hästi elada aga ei leia, et pean ajama seepärast Maailmaraha taga. Ma olen õnnelik kui ma saan käia väljas, sõpradega, oma kallimaga. Veeta aega restoraanis, linnapeal, peol, kus iganes. Olla koos nautida aega.
Hetkel on sellel kohal aga tühjus, must auk.
On vaid mingi võbelev eksisteerimine kõige ja ei millegi vahel .
Mõtlesin, et ehk raputaks see kahte amburit maapeale kui ...
Kui olla mõnda aega eraldi. Samas ma ei oska seda kuidagi alustada, pole võimalusi, otsest ettekäänet. Asjad ju on enam-vähem korras. Jah enam-vähem.

Tunne on,et tahaks lennata mõnda aega, nagu siis. Kõik oleks vaba ja muretu, piirideta. Sukelduks kuskile muretsemata kus ma välja tulen. Ei taha küll ennasthävitavalt ja hullult kuskile rännata. Sõpradega. Ma nii igatsen neid.   Ja ma olen selle kodumängimise ülepea ajanud, ei oska ohjata pere ja sõprade aega. On jäänud vaid pere ja kõigi teiste aeg. Ei ole Minu aega ei ole Sõprade aega.

Igatsen Oma Elu !!!

haige värk.