Oct 21, 2011

Lõpp hea, kõik hea :)

23:35 Sain siis kohe selle väikese verise ja limase vääksu endale kõhupeale. Natuke oli valus ja endiselt ebameeldiv olla aga mul sõitis katus küll ära kui ma last nägin. Ta tegi kohe silmad lahti ja vaatas ringi.

Andres sai uurida ja puurida mis kõik toimub. Nüsis nabanööri läbi „nüride“ kääridega.

Laps läks puhastusse ja nabaklambrit saama ja mina sain pikali visata. Pisike anti mulle kõhule ja arst hakkas kahjustusi üle vaatama ja tikkima. Nüüd käin nagu väike pardike ja kannan mähkmeid. Tase !

Usun, et meestel on ilma selle Prostomolita ka lihtsam vetsus käia kui meil peale sünnitamist -.-

Andres käis vahepeal poes ja tõi jäätist. Siis saime kolida oma tuppa, esialgu küll kahjuks ühispalat ja muska pidi koju sõitma. Mina siis püüdsin magada vahelduva eduga. Pisike ei maganud üldse. 23.Mai Lõunast saime kolida perepalatisse. Õhtul tuli muska meile seltsi. Ühe paiku saime magama jääda ja öö möödus kõigil magusa unega.. Lõpuks !

Minu 24. Mai hommik algas viie paiku kohustusliku vetsus käiguga. Kohustusliku kuna muidu ei saa väga aru kas põis on täis või mitte ja 3-4 tunni tagant tuli käia tühjendamas. Seitsmeni sain veel põõnata ja siis tuli meil väikseke ära kaaluda.

Sünnikaalust oli järgi 3270.

Ja minul jäi haiglasse rasedusega tulnud 12 lisakilost 10 kg.

Oct 6, 2011

Kui ei kannata ole mees ja ära loe!

Andres jõudis üheksa paiku. Poole kümnest avati veed. Ma teadsin, et vett tuleb paar klaasi ehk aga no kui arst koti katki lõikas tuli selline lahmakas, et terve voodi ja arst ise ja põrand ujus.Ma olin päris ehmunud.. kas kõht läks siis tühjaks? Igatahes arstitädi ütles, et tema juba tunneb last.. ahaa. Megaruttu läks valusamaks ja valusamaks.

Kuna KTG masin oli küljes, siis olin üsnagi piiratud aga mind see masin enam üldse ei huvitanud. Sahmisin niipalju, et see ainult piiksus, et ei leia lapse südametööd ja Andres muudkui üritas seda tagasi panna.Olin ühte ja teisi pidi, üldse sobinud. Lõpuks sain kõige sobivama asendi nendest ebamugavatest valikutest ja lasin ürgsed hääled valla.

Sedasi voodil kõikudes ja möirates ja Andrese kätt pigistades liikus aeg päris ruttu. Minujaoks vähemalt. Kell mind enam ei huvitanud kuigi vahepeal sai räägitud, et tahaks 22:22 last ja keegi ütles, et kell läks üle ja Andres soovitas, et proovime homme siis 23. Mai ja 23:23 näiteks... "Jaaa muidugi !!!"

Mingiaeg kolisin toolile ümber kus oli algul ääretult ebameeldiv olla. Kõik surus ja ma püüdsin kõva hääle asemel niipalju kui võimalik punnitada, nagu ämmakas õpetas.

Lõpus ma mäletan, et ämmakas näitas Andresele, et näed pea paistab.. mina ei tundnud muud kui kõrvetavat tunnet ja jubedat survet. Lõpuks viimaste kahe tapva punnitamisega tuli laps ludinal välja. Ei ütleks, et midagi valusat oli. Üli ebamugav, rõhuv ja lõpp oli kõrvetav kuna pisike suutis ikka katki ka mind tirida.

Oct 3, 2011

Edasi

Andresel oli endiselt aega küll, pesi nõusid, tegi süüa, sõi. Ehk siis oli ette teada, et rahulikult me haiglasse ju ei sõida?! Ja nii oligi, mitte, et mul selle vastu midagi oleks. Minul kadus närv seest autosõidul igatahes. Suutsin ka lugeda toonuste vahesid mis jäid alla 5 minuti.

Haiglas kuulati mind uuesti üle aga mis välja tuli oli see, et ma unustasin ju mainida telefonis, et mul toonused ka ?!?! Eriti tohlakas.

Igatahes tegi õde väikese ülevaate asjast ja ohsajutt avatust 3,5 cm, kell oli vist kahe ligidal. Kirjutati meid siis rõõmsalt sisse ja läksin "oma tuppa" esimesel korrusel. Seal tutvustas end meile meie „õhtujuht“ ehk meie ämmaemand. Vaatas samuti asjad üle ja ütles, et siin veel läheb aega.

Lasin Andresel koju minna ja õppida, mis ta ikka tühja passib. Aeg läks ruttu,alates poole neljast kirjutasin muudkui aga toonuseid üles iga 2 minuti tagant. 17:50 tehti KTG mis oli küllaltki ebamugav kuna ma enamus ajast tammusin ringi ja lamasin koti otsas.

19:00 oli avatust juba 7 cm. Helistasin Andresele ja ütlesin, et võib varsti siiapoole liikuda, et lõpp on ligidal. 19:14 hakkas juba vähe ebameeldivam. Toonused sain ilusti hingamisega üle aga tõmbas juba kummardama ja paremat kohta otsima. Istusin ebamugavalt kõval pingil akna all, pea aknast väljas õhku ahmimas.

Viimase toonuse märkisin 20:07. Ei jaksanud enam kella vaadata vaid nautisin vahepealset aega ja otsisin kohta kus parem olla. Ämmakas käis kontrollimas poole üheksa aeg ja küsis luba veed avada, lasin veel oodata.

Jätkub...