Kuidas kirjeldada tundeid mis on nii suured...
Hommikul oli meil hobuste raspeldamine ja näperdamine-fun
Vahetunnis tegin ma majapidamis paberist lumehelbeid ja pildusin laiali, reivisin ja tegin harjatantsu
"kas sinuga on kõik korras? Mida sa tarbisid?"
heh... natuke juukselakki oli õhus...ehk sellest.
Õhtul veeti mind rõvedalt ninapidi, tõmbasin vaikselt veini enne välja minemist, väljas pani Heiki mu seisma "Koht!"..
Siis tiriti autosse.
Peale pikka sõitu pandi silmad kinni salliga ja tiirutati linnapeal.
Autost välja tulles oli äärekivi ja meganõrgad jalad. Mitte midagi ei saanud aru. kõik tirisid mind kuskile.
Pärast jäi Saarlane minuga ringi tiirutama
"Ja aste üles" matsaki astusin mööda hea, et alla ei kukkunud. "Ja aste alla" lataki jalaga vastu astmeid... no kurat räägiks siis nii nagu asi on.. pimedale.
Mitu korda olin ma kuskil kellegi süles või õlal .. midagi aru ei saanud.
Pärast istusin prügikastil ja lendasin jalgadega vastu mingit asja... "no vaata ette kuhu sa astud!"
.. no aga ma , mul on ju silmad kinni..?
Saarlane tassis mu kuskile ruumi "dokumenti palun" ütles minumeelest mingi väga joobes tüübi hääl (see oli tegelt ka turva)
Kuulsin kõikide karjumist ja kutsumist, kõndisin ruumi ja võtsin salli ära.
Kuidas seda kirjeldada kui sa oled nii õnnelik, segaduses ja jalust nõrk ja sul tulevad vägisi õnnepisarad?
See oli parim mis üldse saab olla.
Tantsu sai, juua oli, mega seltskond, kõrremäng...
Edasi tatsasime Poole kuute. Ma käisin martiniga mänguväljakul, mulle meeldib öösel kiikuda.
Poole kuues jätkus õlle kallamine ja kõrre mäng mikro.
Kuus hommikul maandusime suurte ühiselamusse, mina mintuga, Reps unega, Kaire täis nagu tarakan.
Ja siis kui teised kooli läksid jäime meie magama.
Lihtsalt liiga hea !
No comments:
Post a Comment