Kõhutšakra lausa kõrvetab!

Täna on üks tore päev.

Ma võtsin vastu otsuse ja vabanesin viimsest metallijupist oma füüsilisel kehal. Täitsa vaba tunne on!
Tekkis tunne, et ta ei kõneta mind enam.
Nii on.

Lisaks sellele on mul kasvav ja tungiv soov liikuda kuskile suunda, mis ja kuidas ma ei tea.
Olen mõistnud, et olen enda ellu lubanud liigselt inimesi kes minu energiat lihtsalt võtavad, vastu andmata. Ma soovin näha ja tunda inimesi kes ka mulle saavad jagada.

 Tegelikult kõige häirivam teadmine on see, et ma tean sisimas mis mulle sobib ja mis mitte ja ma tean lausa liigutusi selle muutmiseks.. aga hirm.. hirm.

Ehk ei ole veel õige aeg liikuda või aru saada.

Hinge aasta

Üllatus on pikk.. tähendab paus siin on pikk.

Tegelikult on olnud ju kuhjaga tajutavaid tundeid ja emotsioone vahepeal mida ei ole jõudnud, osanud või tahtnud kirja panna.

Uus aasta,uued suunad. Või kas just täitsa, sissejuhatus on juba tehtudki.
Olen nüüd tubli joogi ja soovin saada seda enda elustiiliks ka igapäevaelus. Hetkel vaid pehme õpilase staatuses kulgeja ja kaasmõtleja.

Selged soovid on ka tulevikuosas aga eelkõige pühendan ma selle aasta enda hingele. Õpin olema hetkes kohal ja teadlik, kaotada see ennasthävitav mõttemüra, et näha kaugemale ja tajuda rohkem. Ma usun, et see on üks võimas maailm.