Pikka aega pole ridagi kirja pannud kuigi toimunud on nii mõndagi. Samas kas on. Väliselt küll aga sisemus on paigal. Tammub arutult ühel kohal ja ei tea milline plaanidest on õigeim. Esimese sammu tegemiseni on veel suur ja hirmus teadmatus. Samas see on puhas Ego kes nii arvab.
Kui sellele mõelda tekib rahulolev tunne aga ehk sellepärast, et on tekkinud ettekujutlus tulevikust, või kergendus... ma ei tea.
Ma tean, et ma saan hakkama, muidugi saan.
Tegelikult janunen ma õppimise ja uute kogemuste järgi.. tohutult. Ma olen justkui tolmu kogunud kapinurgas juba viimased... aastad!
Enam ei tea kuhu poole joostagi..
