Kas tead mis tunne see on kui sa sisemiselt kuskil oled positiivne ja rahul ja õnnelik ja siis samas on ühes nurgas hirm ja teises nurgas ükskõiksus ja otsustusvõimetus?
Saladuskatte all võin ütelda, et see on üli nõme tunne.
Kohe nii nõme, et ei tea kas tasuks üldse vastu puud jooksmisele aega kulutada.
Aga mulle meeldib laatadel käia ja neid on seesuvises kavas üsna palju. Hansalaadad ja väiksemad laadad ja kirbukad. Selline teistmoodi elu, nädalavahetustel on varased hommikud ja pikad tööpäevad aga see on omamoodi põnev.
Ma meeletult igatsen lõkkeõhtu järgi kus saaks sõpradega istuda ja rääkida või kasvõi vait olla.. lihtsalt seda tunnet. Ma üldse tunnen palju puudust sõpradest kes on tõesti sõbrad, viimasel ajal on raske eristada.... ehk on asi minu liiga siiras isiksuses, mine tea.
Hetkel kisub süda maale. Võtaks hobuse ja koliks maale. Kuidas hakkama saab.. eks näis.
