Žagarkalns

Võimas!!!!

Mul pole nii ammu nii hea tunne olnud!

See on nagu.. tead, ma parem ei võrdlegi sest see on selline tunne nagu sõidaks lumelauaga mäest alla.

Algus oli paljulubav küll aga vahepeal tekkis kerge segadus. Start Tallinnast oli kerge lumekirme ja -1 C juures, täitsa enam-vähem.
Mida lõunapoole seda hõredamaks jäi lumekate, ainult teeservades, põldudel rohetas uhkelt talivili.
Sõitu vürtsitas suur DPD rekka kes tegi möödakulgemist oma piirkiirusega, põhjustas peaaegu bussi kraavi sõitu ja väikeauto lömastust ja "kihutas" uhkelt edasi.
Inimesele on antud load... ja maailma võimsamad ajud ja ometigi...ta ei mõtle. See selleks.

Iklast edasi oli asi puhta hull. Reisikorraldaja poole hakkas lendama aina vürtsimakamaid fraase. "Kuule Lembit, me sõidame ikka õiges suunas või?"
" Lembit kuule, me siin vaatame, et niru värk on selle lumega, sa vaata ette"
Muidugi see polnud ainuke asi millega ta sai. Lisaks me uurisime tema arvutusoskuse kohta kuna tellitud oli 48 kohaline buss ja üks inimene jäi tulemata, siiski kokku oli 2 vaba kohta. Beat that.

Aga oh imet, keset heinamaad laiutas lumine rada ja mõnusad 7 ja pool tundi sõitu võis alata.
Poolepealt juba oli tunne, et oleks võinud kuuaega ennem trenniga alustada, jalad ei kuula enam väga sõna. Sellele oli õnneks siiski lühiajaline parandus. Ah, et misasi? Ikka minttu mis muu.

Tänu pidevale null kraadile pidas mu pleier terve päeva vastu ja see oli super!
Henry Krinkle- Stay
Faul, Wad Ad, PNAU- Changes

Esimest korda suutsin ma kõik kukkumised nii puhtalt sooritada, et ei mingit kondivalu. Ainult tööd teinud lihased annavad tunda ja see on nii hea.

Ja ilmselgelt meil oli sigahea seltskond!

Tere Särka

Üle pika aja jälle oma teises kodupaigas, siiski sai seal elatud 3 ägedaimat aastat oma elus.

Oli värskendavalt tore koolitus lõdvestamise teemal. Mille lõdvestamise sa mõtled? Ikka hobuse.
Uurisime ümbrust ja külastasime oma kalliks saanud exklassijuhatajat.

Sain ka julgust juurde hakata lisaks käsitööle tegelema kultuuraiandusega... ma ei usu veel isegi, et mina sellest räägin aga nii on.

Me muutume.

Vahel päris hirmsasti kohe.

Tagurpidi päev.

Tagasi Ranzose. Võimas koht on. Meeletult armsad inimesed ja super lahedad loomad. Palu palju tööd ja kõrini shitta. Kõik on teostatav.. aga kas see on minu Elu projekt? Hetkel mitte.
Praegu ei taha ma ennast kinni panna. Ja see on teiste projekt, see ei ole minu oma.
Kuigi ma igati oleksin jõu ja nõuga toeks.  Proovida tahan küll.

Need raskeveo täkud.....mmm. Võimsad elukad.
Igatahes tahaks proovida koostööd nii võimsate olenditega.


Aga käsitööst? Edeneb.. vaikselt aga edeneb.

Kuna üldises plaanis on mul siiski pea pulki täis, siis on hea kui on kasvõi see nõelaga näppu torkimine.
Ma jumaldan pitsi! Kui sa tahad mulle pugeda, siis too mulle midagi väga pitsilist!