Kuidas ta siis tuli eksole ?
Alustan sellest, et määratud oli meile 11. Mai. Selle kuupäeva paiku aga ei olnud mitte kui mingit tunnet sünnitama minekuks. Kõiksugu soovitatavad vahendid olid juba kasutusele võetud kuidas pisikest välja meelitada, ikka ei miskit. 18. Mai nägin uuesti oma ämmaemandat kes kirjutas saatekirja 23. Maiks esilekutsumisele.
Alles 19. Mai tundisn ma õhtul esimesi toonuseid. Mõtlesin, et niikuinii ühe päeva asi kuna tegin tempoka jalutuse väikese ponipoisi Leopoldiga. Toonused olid ka reedel ja veidi häirivamad aga ei midagi erilist. Eitea kas siis oli ingveri ja nõmmliiva teest kasu. Igatahes pealelõunat toonused kadusid ja mingit tunnet polnud. Tänu sellele sain lõdvaks lasta ja Annaka 18 sünnat tähistama minna. Natuke shampust ja palju sööki. Koju saime vast kolme aeg öösel. Laupäev möödus vaikselt tuikavate korrapäratute toonustega.
Pühapäeva hommik algas minul suure põiega 12 paiku. Selline tunne oli nagu oleks hullult joonud. Ja ohpaanikat kui Andres ütles, et ma verine olen. Mõtlesin, et ei midagi hullu aga kui nägin, siis ikka ehmatas ära ! Toonused olid ööläbi ja ka nüüd aga täitsa ebaühtlaselt ja ei midagi valusat aga mis toimub ?
Kuna mind see nii ära ehmatas, siis käskisin kohe asjad kokku korjata ja haiglasse minna. Andresel oli aega küll. Ta ütles, et „hakkad õhtu ehk sünnitama“.
Ei no terehommikust väga lohutav.. aga kuskohast see veri tuli, minule jäi nagu meelde, et looteveega algab asi. Helistasin siis haigla vastuvõttu ja rääkisin mis seis on. Meid taheti kohe sinna ülevaatamisele.
Mina pisarad silmas ja tuhat mõtet peas tammusin toas ringi kuni Andres rahulikult nõusid pesi.
järgneb
